Kui muidu rändavad inimesed jõuluks ikka nö kodumaale siis meie seame end juba mitmendat aastat järjest võõrsile. See aasta käis küll korra mõte, et ehk ei läheks ja sõidaks siin Eestis sugulasi läbi kuid ema sai meid ikka nõusse. Kuu alguses tuli mul ka viimane emapalk ja nõnda mõtlesimegi, et “ahh, käime siis ära, kes teab millal uuesti lähme”. Nii siis sõuamegi täna õhtul üle lahe. Mind üldse ei vaimusta see laevasõit, Meribel on raudselt terve aja mängunurgas ja nüüdseks on Amandra ka nii suur, et tõenäoliselt ei anna teda sealt eemale hoida. Aga teada on mis möll seal toimub, saadan Asso last turvama, et keegi teda laiaks ei hüppaks/trambiks/litsuks.
Nüüd peakski ennast liigutama kuid no ma ei viitsi kotte pakkida. Võtab küll ainult 10-15 mintsa aega kuid alati ma suudan liiga palju asju kaasa haarata, samas hinges kripeldab, et midagi jäi maha. See aasta jätamegi midagi maha, nimelt kass jääb koju. Algselt oli plaanis ta küll kaasa võtta kuid Nöps ei salli üldse auto sõitu ja enamus ajast ta lihtsalt karjub. Nii sai siis talle toitja vaadatud ja kass jääb üksi jõule pidama. Veidi olen kurb selle pärast kuid Assot ma enam ümber ka ei veena.
Öösel pakkisin laste kingid ka ära kui kodunt välja lähme sätin need salaja “kuuse” alla, et koju tulles oleks neid üllatus ootamas. Peakski nüüd minema ja pesus käima, koristama, kotte pakkima. sööma ja veel oma tuhat asja tegema….poest läbi käima ning verivorsti ja palju-palju hapukoort kaasa ostma.
Teile soovin aga ilusaid ja rõõmurohkeid pühi!!!
kaaryke 